- Sissejuhatus
- Biograafia ja taust
- Stiili areng
- Saksakeelsed luulekogud
- Tõlked
- Digitaalsed tekstid
- Varane suurteos: „Todesfuge“ (Surmafuuga)
- Keskmise perioodi kulminatsioon: „Engführung“ (Kitsendamine)
- Neologismide polüseemia
- „Eikeegi“ kontseptsioon
- Müstilised elemendid
- Retseptsioon ja mõju
- Suhe Heideggeriga
- Autori esitused
- Luule olemus: „pudelipost“
- Lugemise raskus ja võimalus
Sissejuhatus
Käesolev artikkel tutvustab Rumeenias sündinud juudi päritolu saksakeelse poeedi Paul Celani (1920–1970) loomingut Bukoviina piirkonnast (tol ajal Rumeenia osa, nüüd Ukraina) lugejatele, kes pole tema töödega tuttavad. Artikkel annab ülevaate tema loomingust ning kriitilise sissejuhatuse peamistesse teemadesse ja arengusuundadesse.
Biograafia ja taust
Paul Celani peetakse laialdaselt üheks kahekümnenda sajandi tähtsamaks luuletajaks. Saksakeelse luule väljal asetatakse ta sageli kõrvuti Friedrich Hölderliniga.
Celan sündis juudi peres tänase Ukraina aladel (tol ajal Rumeenia osa; rumeenia keeles tuntud kui Cernăuți ja saksa keeles kui Czernowitz). See mitmekeelne ja multikultuurne keskkond kujunes tema poeetilise keele arengu oluliseks taustaks.
Teise maailmasõja ajal deporteeriti tema vanemad ja nad hukkusid laagrites (isa suri haigusesse ja ema lasti maha), ta ise saadeti sunnitöölaagrisse. See kogemus sai otsustavaks sündmuseks, mis kujundas tema luule alustalad.
Pärast sõda elas ta Bukarestis ja Viinis, enne kui asus elama Pariisi, kus jätkas saksa keeles kirjutamist. Tema otsus jätkata kirjutamist keeles, mida võiks nimetada „timukate keeleks“, moodustab tema loomingu keskse eetilise pinge.
Stiili areng
Varajane periood (1940. aastate lõpp – 1950. aastad)
Sürrealismist tugevalt mõjutatud luuletused on piltlikult suhteliselt rikkad. Samas on keeleline murdumine ja lagunemine juba tuntav.
Keskmine periood (1950. aastate lõpp – 1960. aastate algus)
Sümbolistlik tihendamisprotsess intensiivistub ning keel muutub struktuurilt tihedamaks ja polüseemilisemaks. Luuletusi on järk-järgult raskem tõlgendada.
Hiline periood (1960. aastate lõpp – 1970)
Luuletused koonduvad äärmiselt lühikesteks fragmentideks ja poeetiline vorm ise hakkab lagunema. Neologismid, erialane sõnavara ja müstilised elemendid—eriti juudi müstikast—muutuvad silmatorkavamaks ning luuletused lähenevad „krüptiliste koodide“ seisundile.
Saksakeelsed luulekogud
Üksikkogud
Paul Celani eluajal ja postuumselt avaldatud peamised saksakeelsed luulekogud on järgmised:
- „Der Sand aus den Urnen“ (Liiv urnidest) (1948; pärast avaldamist tagasi võetud)
- „Mohn und Gedächtnis“ (Moon ja mälu) (1952)
- „Von Schwelle zu Schwelle“ (Lävelt lävele) (1955)
- „Sprachgitter“ (Keelevõre) (1959)
- „Die Niemandsrose“ (Eikellegi roos) (1963)
- „Atemwende“ (Hingusepööre) (1967)
- „Fadensonnen“ (Lõngapäikesed) (1968)
- „Lichtzwang“ (Valgussund) (1970)
- „Schneepart“ (Lumeosa) (postuumselt, 1971)
- „Zeitgehöft“ (Ajakodu) (postuumselt, 1976)
Kogutud luuletused
Barbara Wiedemanni toimetatud ja 2018. aastal Suhrkamp Verlagi poolt avaldatud üheköiteline „Die Gedichte. Neue kommentierte Gesamtausgabe“ (Luuletused. Uus kommenteeritud koguväljaanne) on Celani luule kõige usaldusväärsem ja terviklikum kommenteeritud väljaanne. See sisaldab lisaks eluajal avaldatud kogudele ka postuumseid luuletusi ja varem avaldamata tekste. Iga luuletust saadavad põhjalikud märkused, muutes selle hindamatuks ressursiks Celani loomingu tõlgendamisel, mis nõuab sageli ulatuslikke kontekstuaalseid teadmisi.
Tõlked
Celani luulet on tõlgitud suurtesse keeltesse, nagu inglise, prantsuse, itaalia, hispaania, portugali, vene, poola, taani, rootsi, norra, jaapani ja korea keel, kusjuures igas keeles on väljaandeid, mis hõlmavad peaaegu kogu tema loomingut.
Celani luule on tugevalt keelest sõltuv: neologismid, etümoloogilised nüansid ja heliefektid moodustavad keskse osa selle tähendusest. Seetõttu on tõlkimine igas keeles olemuslikult raske ning tõlgendused erinevad tõlkijate lõikes sageli märkimisväärselt.
Eesti keele tõlked
Paul Celani luule eesti keelde tõlkimine on seni olnud valikuline, kuid akadeemiliselt usaldusväärne ja kõrge kvaliteediga. Kõige olulisem terviklikum projekt on järgmine.
- Paul Celani luule valikkogu
- 2020. aastal ilmus kirjastus Salv väljaandel Paul Celani luule valikkogu „Tema seljas ratsutas öö“ (59 luuletust kõigist loominguperioodidest). Tõlkijad on Aare Pilv ja Rein Raud. See on esimene Celani luulekogu eesti keeles, mis hõlmab nii varasemaid kui ka hilisemaid tekste ning on pälvinud tunnustust (sh Kultuurkapitali auhinna nominatsioon). Tõlge põhineb põhjalikul lähenemisel ja on tunnustatud kui oluline panus Celani tutvustamisse eesti kultuuriruumis.
Lisaks on üksikuid Celani luuletusi (sh „Surmafuuga“ mitmes variandis) varem tõlkinud Ilmar Laaban, Andres Ehin, Ain Kaalep, Maarja Kangro, Hasso Krull jt ning varasemaid valimeid on ilmunud luuleajakirjades nagu „Ninniku“.
Digitaalsed tekstid
Kuigi Paul Celani teosed on endiselt autoriõigusega kaitstud, pääseb mõnele tema saksakeelsele luuletusele ligi veebis volitatud platvormide ja arhiivide kaudu. Järgmised saidid pakuvad valitud tekste ja seotud materjale:
- Projekt Gutenberg
- Klassikalisi teoseid koguv veebisait.
- Zeno.org
- Saksa kirjandust ja filosoofilisi tekste hõlmav digitaalne raamatukogu.
- Lyrikline
- Platvorm, kus kasutajad saavad luuletusi lugeda ja samal ajal salvestusi kuulata; sisaldab Celani luuletuste tekste koos poeedi enda audiosalvestustega.
Varane suurteos: „Todesfuge“ (Surmafuuga)
Paul Celani kuulsaim luuletus „Todesfuge“ (Surmafuuga) kirjutati umbes 1944–1945 ja seda revideeriti hiljem enne kogusse „Mohn und Gedächtnis“ (1952) lisamist.
„Todesfuge“ (Surmafuuga) võtab keskseks teemaks natside holokausti ja, nagu pealkirigi viitab, kasutab fuugale omast korduvat muusikalist struktuuri.
Korduvat fraasi „koidiku must piim“ (Schwarze Milch der Frühe) saab tõlgendada kui väljendust koonduslaagrite meeleheite ja surma igapäevasest reaalsusest.
Luuletuses joonistub kontrast Margarete, kelle kuldsed juuksed sümboliseerivad saksa kultuuri, ja Sulamith, kelle tuhakarva juuksed esindavad juudi ohvreid, vahel.
Fraasi „surm on Saksamaalt meister“ (der Tod ist ein Meister aus Deutschland) võib tõlgendada kui väljendust massimõrva tehnilisest täiustatusest natsismi ajal, eriti industrialiseeritud surmasüsteemi koonduslaagrites nagu Auschwitz.
Paul Celani “Todesfuge” saksakeelne originaal:
Keskmise perioodi kulminatsioon: „Engführung“ (Kitsendamine)
Paul Celani luuletus „Engführung“ (Kitsendamine) on üks tema keskmise perioodi keskseid saavutusi ja see lisati 1959. aasta kogusse „Sprachgitter“. Luuletus, mis on kirjutatud holokausti ja tema ema surma kui isikliku ja ajaloolise trauma taustal, on konstrueeritud äärmiselt tihendatud poeetilise keele kaudu.
Pealkiri „Engführung“ viitab fuuga muusikalisele tehnikale, mida nimetatakse stretto’ks – see on koht, kus teema kattub iseendaga enne, kui see on lõpetatud, intensiivistades nii tihedust kui ka pinget. Selles luuletuses on mineviku mälestused ja oleviku keel kihistatud sarnaselt tihendatud struktuuris, nõudes tungivat ja tähelepanelikku lugemisviisi.
Luuletus algab silmapaistva naasmisega teatud „kohale“:
VERBRACHT ins / Gelände / mit der untrüglichen Spur:
(VIIDUD / maastikule / kindla jäljega:)
Siin ei määra „maastik“ (Gelände) konkreetset geograafilist asukohta, vaid osutab ajaloolise trauma paigale, mida sümboliseerivad koonduslaagrid. Vältides pärisnimesid, esitab Celan seda universaalse kaotuse ja mälu ruumina.
Läbi luuletuse on keel radikaalselt killustatud ja lükatud vaikuse künnise poole. Näiteks:
Gras, auseinandergeschrieben.
(Rohi, laiali kirjutatud.)
Selles reas murrab isegi „rohi“—looduse ja elu kujund—keele enda poolt. Tähenduse järjepidevus on katkenud, peegeldades Celani veendumust, et pärast holokausti ei saa traditsiooniline lüüriline keel enam puutumatuks jääda ja peab läbima murdumisprotsessi.
Hilisemates osades ilmuvad tuhka ja ööd kujutavad pildid äärmiselt redutseeritud kujul:
Asche. / Asche, Asche. / Nacht.
(Tuhk. / Tuhk, tuhk. / Öö.)
Need sõnad, mis on kistud oma palja miinimumini, keelduvad detailsest esitusest, kondenseerides samal ajal ajaloolise vägivalla jälgi.
Sel viisil ei toimi „Engführung“ niivõrd tähenduse edastamise vahendina, kuivõrd paigana, kuhu on sisse kirjutatud purustatud keele jäljed. Selle asemel, et pakkuda mõistmist tavapärases tähenduses, sunnib luuletus lugejat läbima selle „paika“ koos oma sõnadega, avanedes jätkuvale mäluprotsessile, mis tõrjub lõpetatust.か
Paul Celani “Engführung” saksakeelne originaal:
Neologismide polüseemia
Paul Celan laiendab saksa keele sõnamoodustusvõimet selle piirideni. Tema liitsõnad ja neologismid kannavad sageli korraga mitut tähenduskihti.
Märkimisväärne näide on kogumiku pealkiri „Lichtzwang“. Seda võib tõlgendada kui neologismi, mis tugineb Sigmund Freudi pakutud psühhoanalüütilisele terminile „Wiederholungszwang“ (kordussund), mis viitab alateadlikule sunnile korrata. Pealkiri sulatab kokku „Licht“ (valgus või ilmutus) ja „Zwang“ (sund või vägivald).
„Eikeegi“ kontseptsioon
Paul Celani loomingus on „eikeegi“ (Niemand) tema poeetika keskne kontseptsioon, mida on kõige silmapaistvamalt väljendatud kogus „Die Niemandsrose“ (1963) ja luuletuses „Psalm“. Mõiste ei tähista lihtsalt eitust või puudumist, vaid kannab endas pinges hoitud mitut tähenduskihti.
Esiteks ilmub „eikeegi“ kui pöördumine puuduva Jumala poole. Rida „Kiitus sulle, eikeegi“ (Gelobt seist du, Niemand) luuletuses „Psalm“ moodustab paradoksaalse palveakti pärast traditsiooniliste teoloogiliste kindluste kokkuvarisemist holokausti järel.
Samas tähistab see holokausti ohvreid, kes jäid ilma oma nimedest ja kustutati ajaloost. Taandatuna „eikeegiks“, eksisteerivad nad väljaspool mälu. Celani luule pöördub selliste figuuride poole, püüdes taastada kaotatud häälte jälgi.
Lõpuks pole „eikeegi“ pelk tühjus, vaid on seotud „eimiskiga“ (Nichts) kui poeetilise loomingu aluspõhjaga. Eituse äärmusel hakkab tekkima uue keele võimalus.
Seega tähistab Celanil „eikeegi“ mitte ainult puudumist, vaid ka äärmuslikku keelelist ruumi, milles luuletus otsib vaikuse kaudu kohtumist teisega.
Müstilised elemendid
Hilisemad luuletused sisaldavad juudi müstika (kabala) elemente, eriti motiive nagu Nimi, vaikus ja varjatud Jumal. Need ei ole pelgalt religioossed teemad, vaid on tihedalt seotud jumaliku puudumise ja keele piiride probleemiga pärast holokausti.
Kabala mõtlemises on jumalik Nimi varjatud ja seda ei saa täielikult hääldada. Samamoodi on Celani luules sõnad sageli katkestatud väljenduse künnisel, lähenedes vaikusele. Seda keelelist pinget võib mõista kui katset puudutada seda, mida ei saa öelda.
Retseptsioon ja mõju
Paul Celanil on sõjajärgses kirjanduses keskne koht poeedina, kes küsitles järjekindlalt luule võimalikkust pärast holokausti. Tema tööd loetakse sageli vastusena Theodor W. Adorno maksiimile, et luule kirjutamine pärast Auschwitzi on barbaarsus. Celani luulet võib mõista kui katset jõuda keele kaudu teiseni, tunnistades samal ajal täielikult seda võimatuse seisundit.
Celani mõju on kõige vahetumalt märgatav luule vallas, kus tal oli sügav mõju nii oma kaasaegsetele—nagu Ingeborg Bachmann ja Yves Bonnefoy—kui ka hilisematele poeetide põlvkondadele.
Tema mõju ulatub ka filosoofiasse ja kriitilisse mõtlemisse. Näiteks Jacques Derrida tegeles korduvalt Celani loominguga, muutes selle võtmeviiteks oma refleksioonides keele, teisuse ja tõlkimise üle. Hans-Georg Gadamer lähenes Celanile hermeneutika seisukohast, tõlgendades tema luule raskust dialoogilise mõistmise probleemina.
Sel viisil on Celanist saanud asendamatu viide nii nüüdiskirjanduses kui ka mõtlemises, eriti diskussioonides, mis puudutavad keele piire ja võimalusi.
Suhe Heideggeriga
Paul Celani jaoks oli filosoof Martin Heidegger ambivalentne kuju, kes kehastas nii sügavat intellektuaalset lähedust kui ka sügavat eetilist pinget. Alates 1950. aastate algusest luges Celan suure intensiivsusega Heideggeri teoseid—nagu „Olemine ja aeg“ (Sein und Zeit), „Mis on metafüüsika?“ (Was ist Metaphysik?) ja „Metsateed“ (Holzwege)—ning oli märkimisväärselt mõjutatud tema keelest ja mõtlemisviisist. Heideggerlikku sõnavara ja muresid, ehkki sageli transformeerituna, võib märgata Celani Bremeni auhinna kõnes (1958) ja tema loengus „Meridiaan“ (1960).
Samal ajal jäi Heideggeri keeldumine pakkuda selget vabandust või aruannet oma seotusest natsismiga Celani, juudi holokausti ellujäänu jaoks tõsiseks eetiliseks probleemiks.
Juulis 1967 pidas Celan Freiburgi ülikoolis ettekande ja külastas järgmisel päeval Heideggeri mägionni Todtnaubergi Mustas Metsas. Seda kohtumist on sageli nähtud hetkena, mis on laetud dialoogi ja leppimise võimalusega; siiski ei sõnastanud Heidegger mingit otsustavat avaldust oma mineviku kohta ja Celan olevat olnud pettunud.
Luuletus „Todtnauberg“, mis kirjutati vahetult pärast seda külastust, lavastab lootuse ja vaikuse, ootuse ja frustratsiooni koosmõju ning on muutunud keskseks tekstiks uurijatele, kes käsitlevad nende suhet. Celani ja Heideggeri kohtumist tõlgendatakse jätkuvalt kui „lahendamata dialoogi“, mis kehastab luule ja filosoofia vahelist pingelist vastasseisu kahekümnenda sajandi ajaloolise trauma varjus.
Autori esitused
Aastatel 1954–1968 salvestas Paul Celan oma teoste esitusi, mida kanti üle Saksa raadiojaamades. Need salvestused anti hiljem välja mitmes vormingus: kahe LP-ga komplekt „Gedichte und Prosa“ (Luuletused ja proosa, 1975), kahe kassetiga komplekt „Ich Hörte Sagen“ (Kuulsin ütlevat, 1997), audioraamatu väljaanne mini-CD-ga „Ich Hörte Sagen“ (2001) ja kahe CD-ga komplekt „Ich Hörte Sagen“ (2004).
2020. aastal anti välja uus terviklik kahe CD-ga kogumik „Todesfuge: Gedichte und Prosa 1952–1967“ (Surmafuuga: Luuletused ja proosa 1952–1967), mis sisaldas varem avaldamata salvestisi.
Luule olemus: „pudelipost“
Paul Celan kirjeldas luulet kui „pudeliposti“ (Flaschenpost), mis on sõnastatud tema 1958. aasta Bremeni kirjandusauhinna vastuvõtmise kõnes. Ta mõtestas luuletust kui merre heidetud sõnumit ilma kindla adressaadita, mis on adresseeritud hoopis tundmatule „kellelegi“ tulevikus.
See metafoor rõhutab, et luule ei eelda fikseeritud vastuvõtjat. Samas ei ole see puhas monoloog: see jääb keeleaktiks, mis ei loobu võimalusest jõuda teiseni. Celani jaoks on luule katse jõuda teiseni isegi murdumise ajaloo ja hävingust märgistatud keele sees.
Celan viitas veel, et luuletus on midagi „teelolevat“, mis eksisteerib ajas, oodates kohtumist. Nagu merre heidetud pudel, triivib see, lootes võimalusele, et keegi võib selle ühel päeval kuskilt leida.
Lugemise raskus ja võimalus
Celani luule algab maailma lagunemisest ja kaotusest ning püüab rekonstrueerida keelt selle piiridel. See tõrjub mõistmist, püüdes samal ajal jõuda teiseni—äärmuslik keelelise kunsti vorm.
Tõlgendamisele vastu seistes seab tema luule kahtluse alla tõlgendamise akti enda. Märkused lähenevad sageli „krüptograafilisele dekodeerimisele“, ometi moodustab just see võimatus teose tuuma.
Sellegipoolest jätkatakse nende luuletuste saatmist „pudelipostina“, adresseerituna tundmatutele lugejatele.